11

oli mingisugune ülesanne, kus iga paar pidi võimalikult ruttu puitu hankima, paarilised igast paarist hargnesid puitu otsima ning iga inimese taga lendas kaameraga sitikas (?), kõik lidusid nii kuis jaksasid, mina lidusin nii kuis jaksasin, kutsusin vanaisa autoga järgi, läksime metsa puudele järele, ta teadis ühte hästi hubast kohta metsa sees, mulle tundus, et olin seal varem käinud, mets oli hästi roheline, vanaisa sõidutas meid orgu, mis oli veelgi rohelisem, org oli suur ning selle keskel paiknes meeletu puiduhunnik, orgu ümbritsesid järsud nö seinad, kus kasvasid puud, inimesed raiusid seal puid (kui ma kunagi kauakaua aja pärast joonistada või maalida viitsin, on see koht esimene asi, mida ma kujutan!) kohale jõudes arvasin, et nad tulevad ja tapavad meid ära, sest me võtame võõrast puitu, tuli välja, et üks seinaraiuja oli vanaisa sõber, ta võttis maski eest ära ning oli rõõmus, et me puidu järele tulime, ma hakkasin pisikesi puidutükke vanaisale viskama, et ta neid veelgi väiksemaks saagida saaks, järsku olin bussis ning nägin kuskilt filmi, kuidas kõik osavõtjad olid elueest puidu järgi lidunud (need sitikad filmisid kõike igaltpoolt), bussis tuli üks mulisema, et olin hästi koba, aga U tuli oma üksikust bussi eespingist ja ütles mulle ning vaidlejale, et ma tegin ülesande hästi ära oma mingite võlukividega