45

pahad inimesed käisid ringi egiptuse poosis ja head inimesed võisid olla vabalt

44

lonkisin mingisuguse inimesega kaasas, käisin tal lihtsalt järel, kuna ei osanud ise midagi välja mõelda, küsisin, et ega tal selle vastu midagi ei ole, ta vastas üsna kahtlevalt, et ei ole, tundsin, et olen üleliigne, aga ei osanud midagi muud teha, mingi hetk helistasin MK'le, ta ei vastanud, helistasin korra veel ja siis uuesti, läksin paanikasse, sest hiljuti oli üks jube asi juhtunud, helistasin veel hästi palju kordi, aga ta ei vastanud, tundsin muret ja arvasin, et midagi on kohe vägaväga valesti, ei teadnud, kus ta on ja seega ei osanud ma kuhugi appi minna, kaine mõistus oli kadunud, kui tekkis mõte MR'lt küsida, et ehk tema teab, mis MK'ga juhtunud on, saatsin siis MR'le sõnumi ja ta vastas mulle 3min pärast smsiga, mis MK oli talle saatnud: "uku ajab mind nii närvi, ma loodan, et ta mind enam kunagi ei tüüta"; oli pime, taevas oli tumedate pilvedega kaetud ja sadas paduvihma, seisin oma kodu juures mäe otsas (ühtegi elumaja ümber ei olnud), ootasin oma vanemaid, kes olid juba hästihästi hiljaks jäänud, leidsin oma kõrvalt ühe avatud puidust bussipeatuse, kuhu minna sai (seinteta, ainult katus pea kohal), välku lõi ja ma mõtlesin, et kui auto sõidab välguga kiiresti, siis on suur võimalus, et välk lööb autosse, lõpuks nägin 700m mäest allpool metsatukast välja tulemas ema ja isa valget peugeot'd, olin rõõmus, sest olin juba väga pikalt oodanud, mõni sekund peale auto nägemist nägin ma kuidagimoodi mingit nägemust, kuidas välk lööb autosse ja auto paiskab tugevasti tagurpidi, tol hetkel peale nägemuse kadusmist oli muidugi parem olla, 3 sekundi pärast välk lõigi nende autosse täpselt samamoodi nagu ma oma nägemuses näinud olin, auto paiskas tugevasti tagurpidi saltoga ettepoole, ei osanud midagi teha, mingi hetk ma teadsin, et mu vanematel on vaid 2 päeva elada välgu tõttu, mõlemad läksid 20 aastat nooremaks ja korraks ma nägin, et nende suur valge auto oli pisikeseks mänguautoks muutunud, vanemad jooksid mäest üles ja ma imestasin, et kuidas nad said nii ükskõiksete nägudega elu edasi elada teadmisega, et nad kohe surevad

43

MaLa mängis hästi kössivajunult heliredelite arvestusel heliredeleid, minu silmis oli mäng üsna hea, kuid sai 10'st 3; lasin pisikese papitükki peal tartu piiril tartu jõgeva maanteel liugu VL'i ja mõnega veel, papp oli asfaltil üllatavalt libe, see libises vahepeal tee peale nagu sel oleksid rattad all olnud, kartsin auto alla jääda, päike loojus, järgmine hetk olin samasuguse päiksega reiniku juures, kus minu kõrval oli naerusuine Kalev, kes lõi riia tänava poolsest väljakunurgast palli teisel pool staadionit asuva korvi sisse (värava asemel oli korv), siis vaatas mulle pervi pilguga otsa korraks ning pööras pea kohe väljakule tagasi, auti ei saanud ühelt poolt visata, sest see oli täiskasvanute kooliga koos, tammeka ja kalevi poisid jooksid väljakule peale ja hakkasid kossu mängima üle poole väljaku; viivitasin kodus ja siis jooksin mäest alla üle mingisuguse mäe talgutele, kus ma pidin kündma hakkama, peale minu oli seal veel 4 või 5 inimest ootamas, jäin veidike hiljaks, vihma hakkas sadama ning ma läksin tuppa, kus oli väiksem olemine, vaatasin aknast välja ja vihma sadas, kui kõik talgulised jooksid üle põldude metsa suunas, täiesti võõras ja tagasihoidlik brünett hakkas millegipärast külge lööma; istusin koolis, see oli veidike teistsuguseks muutunud, minu kõrval oli LL ja me jälgisime kaugelt MaVa't, küsisin, et miks nad ei suhtle, ta vastas üsna rõõmsalt "sellepärast, et tema ütles, et ma olen arktika, aga tegelikult olen ma arktanktika" (midagi taolist)