66

sõitsin bussiga kergejõustiku mm'ile, leidsin kuskilt võistleja käepaela ja mõtlesin, et kas sellega saaks võistlusele sisse, nägin, et sissesaamiseks pidi pikalt järjekorras ootama, vaatasin, et neil on seal nimekiri võistlejatest, keda võib võistlusele lasta, järgmine hetk oli mul käes ka piletitaoline paber, millega ma proovisin sisse saada, kui ma seda piletikontrollijatele näidata proovisin, oli mu pilet muutunud kergejõustiku mm'i kataloogiks, kontrolörid vaatasid tuima, isegi veidi kurja näoga mulle otsa ja saatsid mind minema, sain mitu uudistavat pilku tuttavatelt

65

mõtlesin, et teeks suve lõpus veel midagi vinget, aga laupäevane mäng SK10'ga on ees, MaLu pakkus välja, et läheks kuhugi Soofilasse (?), mis asus tagurpidi pööratud maailmakaardil Lõuna-Euroopas/Põhja-Aafrikas, ütlesin talle, et see oleks ülivinge mõte, aga et taolist riiki pole tegelikult olemas, järgmine hetk vaatasin, kuidas inimesed (ka Kä keegi) kirjutasid eemal laua juures oma allkirju kuskile; tegin pannkoogitainast, aga ei osanud arvata, mitu muna sinna läheb, ema ütles, et pane tunde järgi, olin endiselt segaduses

64

piilupesa lasteaia juures LaSo ja HeLo küsisid, kuidas türgis läks, järsku oli tänav inimesi täis ja üks kollase seelikuga KENA tüdruk hakkas mind mingi masinaga lükkama, kui mina olin motika peal seljaga liikumissuuna poole, RaTa mõtles, et teeb nalja, ja lükkas hoogu juurde, tagurpidi motikal olles ei osanudki kuidagi käituda, Gi vaatas imeliku näoga, vahepeal pidurdasime ja siis läksime jälle edasi

63

olin seltskonnaga, enamus inimesi olid basseini kõrval, aga mina pidin voldemortiga verikätkid (??) sügavalt basseinist üles otsima, olin ainus, kes oli võimeline neid üles leidma, voldemort oli imelik kiilakas poiss, kelle vähesed juuksed tulid vette minnes ära, mõtlesin, et eriti rõve on voldemorti juustega koos ujuda, sukeldusin sügavamale vette, nägin 2 vees hulpiva laiba juures (ühte pidasin dumbledore'iks) sõrmust, mille vee põhjast ära tõin, arvasin, et kui ülesanne saab täidetud, tapab voldemort mu ära, tulin vee alt välja, rääkisin inimestega juttu, tekkis selline maailmavallutamistunne, läksin teisele poole basseini garaaži poole, istusin autosse isa kõrvale ning mõtlesin, et kuigi ma peaksin kõik ära päästma ja voldemortiga midagi tegema, ei juhtu vast midagi hullu, kui ma ei tegutse

62

... hämar klassiruum oli rahvast täis, minu selja taga oli mees, kelle naine oli varem ära tapetud mehe poolt, kes istus klassi tagaotsas (ise ta ei teadnud, kes seda tegi), neil tuli väike tüli ning järgmine hetk vaatasin, et tagumine pink on tühi, läksin vaatasin, et mis toimub, ning nägin, et minu taga istuva mehe tütar on tapetud, järgmine hetk olin muutunud väga pisikeseks ja nooreks ja seisin väljas sellesama tapjaga, hakkasin hästi kiiresti jooksma, tapja ajas mind taga, olin saanud omale uue omavanuse sõbra, kellega me koos jooksime, läksime läbi metsa võimalikult kiiresti, üks hetk märkasime, et ühe tapja asemel jookseb meile järgi sinistes mundrites relvastatud sõjavägi, ütlesin sõbrale, et ära nüüd ära väsi, millegipärast oli hea ja vaba joosta, läksime läbi võsa ja siis pöörasime ruttu vasakule mingi maja juurde, sõber peitis end kuhugi hästi ära, aga mina jäin rumalalt maja ees oleva ainsa puu taha, sinna kõrvale tuli auto, kust välja hüppasid suured ja ülbed mehed, kes meid kinni tahtsid võtta, arvasin, et puu all mu seiklus lõppebki, järgmine hetk mulle meenus, et olen näinud juba filmi, mida parasjagu läbi elasin, hüppasin maja 2. korruselt mingi pehme asja peale ja tagaajaja mind kätte ei saanud, läksin oma sõbraga veel sügavamale metsa sisse, kus tulid välja teisedki minusugused lapsed, kõik hõiskasid rõõmust, aga nende nö boss ei lubanud kõva häält teha, sest muidu armee leiaks nad üles, vaatasin sügavalt metsa seest läbi puude, kuidas nad ei osanud meid enam otsida ning läksid minema, paar aastat hiljem, kui olime juba suuremaks saanud, olime kuskil jaamas ning seesama sõber mängis kitarri, mõtlesin, et kui kunagised tagaajajad meid praegu näeksid, kas nad saaksid aru, et need oleme meie, ning kas nad võtaksid meid kinni