44

lonkisin mingisuguse inimesega kaasas, käisin tal lihtsalt järel, kuna ei osanud ise midagi välja mõelda, küsisin, et ega tal selle vastu midagi ei ole, ta vastas üsna kahtlevalt, et ei ole, tundsin, et olen üleliigne, aga ei osanud midagi muud teha, mingi hetk helistasin MK'le, ta ei vastanud, helistasin korra veel ja siis uuesti, läksin paanikasse, sest hiljuti oli üks jube asi juhtunud, helistasin veel hästi palju kordi, aga ta ei vastanud, tundsin muret ja arvasin, et midagi on kohe vägaväga valesti, ei teadnud, kus ta on ja seega ei osanud ma kuhugi appi minna, kaine mõistus oli kadunud, kui tekkis mõte MR'lt küsida, et ehk tema teab, mis MK'ga juhtunud on, saatsin siis MR'le sõnumi ja ta vastas mulle 3min pärast smsiga, mis MK oli talle saatnud: "uku ajab mind nii närvi, ma loodan, et ta mind enam kunagi ei tüüta"; oli pime, taevas oli tumedate pilvedega kaetud ja sadas paduvihma, seisin oma kodu juures mäe otsas (ühtegi elumaja ümber ei olnud), ootasin oma vanemaid, kes olid juba hästihästi hiljaks jäänud, leidsin oma kõrvalt ühe avatud puidust bussipeatuse, kuhu minna sai (seinteta, ainult katus pea kohal), välku lõi ja ma mõtlesin, et kui auto sõidab välguga kiiresti, siis on suur võimalus, et välk lööb autosse, lõpuks nägin 700m mäest allpool metsatukast välja tulemas ema ja isa valget peugeot'd, olin rõõmus, sest olin juba väga pikalt oodanud, mõni sekund peale auto nägemist nägin ma kuidagimoodi mingit nägemust, kuidas välk lööb autosse ja auto paiskab tugevasti tagurpidi, tol hetkel peale nägemuse kadusmist oli muidugi parem olla, 3 sekundi pärast välk lõigi nende autosse täpselt samamoodi nagu ma oma nägemuses näinud olin, auto paiskas tugevasti tagurpidi saltoga ettepoole, ei osanud midagi teha, mingi hetk ma teadsin, et mu vanematel on vaid 2 päeva elada välgu tõttu, mõlemad läksid 20 aastat nooremaks ja korraks ma nägin, et nende suur valge auto oli pisikeseks mänguautoks muutunud, vanemad jooksid mäest üles ja ma imestasin, et kuidas nad said nii ükskõiksete nägudega elu edasi elada teadmisega, et nad kohe surevad