14

olin kuskil siseõus ning hakkasin keskmise kõrgusega metalltrepist üles minema, kui nägin, et mulle tulevad järgi suuremad poisid, üks oli kohe minu juures, teistel läks veel tsipake aega, see esimene ronis teisele poole käsipuud ning hüppas üle selle, haarasin taskust ühe terava metallijuraka (sellise, millega lapsepõlves sai end venelaste eest kaitstud), kuid ta suutis selle kohe mult ära võtta, ründama ta hakkas mind, kui ma lükkasin ta trepi kõrgeimalt astmelt asfaldile surnuks, kukkudes vaatas ta veel oma 'sõpru', kes nüüd sündmuspaigalt ära hakkasid jooksma, kehast väljus üsna õõvastav vereloik, ma lihtsalt jooksin kuhugi ära, järgmine päev toimus koolis suuremat sorti küsitlemine, küsija käis inimeste juures küsimusega "kas teie sooritasite mõrva?", kõik vastasid negatiivselt ning küsija läks närvi, et miks keegi mõrvamist üles ei tunnista ja on alles jultunud inimesed, samal ajal, kui ta ringi käis, oli mul adrenaliini ikka meeletult, tundsin millegipärast süüd; mingi hetk sõitsime issi ja vennaga kuskile kaugele peole, oli täielik öö, haigelt palju tähti taevas, läksime mööda ühest vanast majast, mille ees seisid ~70-aastased memm ja taat, nad tulid autole ette ning me tegime akna lahti, et miks nad meid küll kinni peatasid, nad hakkasid hädaldama, et miks sõidavad autod öösiti vms, äratavad inimesed üles, vanapaar ähvardas politsei kutsuda, kui mõni auto veel mööda sõidab, sõitsime edasi, kohale jõudes tahtsin teha parkuuri, aga ei julgenud, siis tuli HeR ning ta ei julgenud ka parkuurida, ütlesin "hahaa, sa ei julge"